Saksamaa

TISLERI – JA MÖÖBLIRESTAUREERIMISE eriala praktika Empfershauseni puidunikerduskoolis Saksamaal – 03.-23.november 2013

Rauno Vahtriku (T12)

Ma olin praktikal Sakasmaal Emfertshausenis, kus me tegelesime puidu nikerdamisega. Me olime Saksamaal kolm nädalat. Meil oli projekti teema, kus me pidime välja mõtlema midagi, mis iseloomustab meie huvisid ja meeldimisi, selle kõige pealt paberile visandama ja alles siis puu peale. Pärast asusime selle kallal tööle peitlitega kus me uuristasime puidust pildi välja.
Eelnevalt oli meil 40 sakasa keele tundi. Ja lisaks tutvustati meile kuidas olla ja käituda välismaal.
Esimesel päeval tutvusime kooliga ja selle projektiga ja inimestega. Teisel päeval alustasime joonistamisega ja ideede mõtlemisega.
Kolmandal päeval joonistasime juba pilte ja teemasid mida võiks puidule teha. Neljandal päeval juba saime puidule proovinikerdamisi teha ja tutvuda puidulõiketehnoloogiaga. Viiendal päeval tegelesime veel proovitööga. Laupäeval käisime ekskursioonil naaberlinnas ja ühes vanas kindluses, mis asus mäe otsas ja kust oli väga hea vaade ümbritsevale loodusele. Pühapäeval puhkasime ning esmaspäeval alustasime uuesti oma tööga, mida tegime siis jälle reedeni. Igaüks töötas oma plaadi kallal ning kandis kavandit puidule. Laupäeval käisime ekskursioonil vanalinnas. Viimasel nädalal esmaspäevast neljapäevani tegutsesin oma töö kallal. Reedel oli meil oma töö kaitsmine ning juba laupäeva hommikul me lahkusime. Kokku olime praktikal 191 akadeemilist tundi, mis möödus väga kiiresti.

Töö toimus põhiliselt peitlitega, mis olid erineva lõikepinnaga ja millega oli võimalik lõigata erinevaid mustreid.Töö teemaks oli mul kala, millel taga taustaks olid puujuured ja tamme lehed, mis olid umbes 1,5cm sügavuselt sisse uuristatud.Minu jaoks oli see praktika uueks kogemuseks ja sai näha mismoodi õpitakse välismaal, missugune on seal riigis kultuur, missugused on töövõtted. Kui me sinna läksime olid vähemalt tuttavad näod meid ootamas, sest natuke aega enne olid neli sakslast meie koolis praktikal ja kui me kohale jõudsime, siis tundsime juba teineteist.Mind üllatas see kui lahked ja sõbralikud nad olid, igal hommikul oli meil mingi üllatus, küpsised, kommid jne.

Karel Hiius (T12)

Käisime praktikal Saksamaal  Emfertshausenis, kus olime 3 nädalat. Olime ilusas väikeses külas ja elasime ühes korteris. Kool oli umbes 300 meetri kaugusel. Ümberringi olid pisikesed mäed. Koolis oli kõik väga tore ja  kõik inimesed nii koolis kui ka mujal olid väga lahked ja sõbralikud. Koolis õpetati puidutööd, kõige rohkem puidunikerdamist. Esimesel koolipäeval tutvusime kooliga ja direktor näitas natuke ka kuidas teha keraamikat. Esimesel nädalal uurisime kooli ajalugu ning saime ka proovida natukke nikerdamist. Siis tegime ka esimesed joonised. Kooli ajaliugu oli vaja teada seinapannoo jaoks, mida hakkasime tegema. Esimesel nädalavahetusel käisime umbes tunni aja kaugusel bussiga sõites ühes lossis. Seal saime vaadata mismoodi olid tehtud selleaegsed asjad. Kõik kohad selles lossis olid nikerdusi täis. Teisel nädalal alustasime oma praktika töödega. Sellel nädalal peale selle töö ei teinud rohkem midagi. Teise nädala lõpus laupäeval käisime selle kandi ühes suuremas linnas kus saime vaadata kahte suurde kirikusse, kus olid ka palju nikerdatud asju. Eelviimasel päeval tutvustasime oma töid ja ütlesime paar sõna oma töö kohta. Järgmise päeva hommikul läksime Frankfurti ning sealt lendasime otse koju.

MÖÖBLI- NING PUIT-JA KIVIEHITISTE RESTAUREERIMISE eriala praktika Thüringi piirkonnas Suhli lähistel 03.-30.november 2013

Sandra Paulus (MR 12)

Mööblirestauraatori 2012. aasta kursuse õpilasena oli mul võimalus sooritada oma teise aasta praktika ettevõttes Saksamaal. Kokku veetsin seal neli nädalat ehk terve novembrikuu ning sain kogemusi nii töö kui kultuuri vallas, millest kõigest allpool kokkuvõtlikult juttu tuleb.
Praktikakohaks oli Thüringeni maakonnas, väikeses külas Helmershausenis asuv väikefirma Antico Classico, mis alustas oma tööd aastal 2005. Firma omanikuks on Guido Werner, õppinud puusepp, kes spetsialiseerub mööbli restaureerimisele ning kes aastal 2005 kogus 8 kuud restaureerimisalaseid kogemusi Toskaanas. Helmershausenis kodu alumisel korrusel on hästi varustatud ühemehe-töökoda ning lähedalasuvas linnas Meiningenis on näituseruum-pood, mille eesmärk on firma nähtavaks toomine ning mööbli eksponeerimine. Poest kappidest võib leida puidutöötlemisvahendeid nagu vahasid ja õlisid ning nendele lisaks ka Toskaana veine, Itaalia oliiviõli ning Sri Lankal autoritööna valmistatud keraamilisi teekanne. Poes müüakse lisaks restaureeritud mööblile ka Sri Lankalt pärinevast vanast tiigipuidust uut mööblit.

Minu kuu Saksamaal algas perega tutvumisega – pere on Guido, Romy, nende kaks last Elias (7) ja Ida (4) ning küülik Lumpi. Tegemist on väga sõbraliku perega, kes armastab suhtlemist, reisimist, muusikat, matkamist ja paljut muud põnevat ning kodukorraldus ja mõttelaad on ökonoomne ning keskkonnasõbralik. Koos nendega õnnestus mul käia lähedalasuva mäe otsas matkamas, Meiningeni linnas slideshow-festivalil (festival, kus inimene jagab oma reisi läbi slaidide), Frankfurdis mööblit toomas, veeta nädalavahetus Berliinis (loe: 14-tunnine maraton nägemaks võimalikult palju vaatamisväärsuseid), vaadata ära mitu filmi ning proovida kohalikke toite. Kogemusi mahtus nelja nädala sisse palju ning iga paari päeva tagant kõlas mu kõrvu lause „Kuu aega on liiga vähe! Helista nüüd Eestisse ja ütle, et sa ei tule veel tagasi, meil on nii palju teha…“.
Kõigele sellele lisaks sai tööd ka tehtud. Üldiselt jaotus see kaheks – esimesed kaks nädalat töötasime linnas poes, teised kaks nädalat Helmershausenis töökojas.

Linnas asuv pood tuli kolida uutesse ruumidesse, ning need tuli enne renoveerida. Puhastada-lihvida tuli puidust aknaraamid, ukseraamid ning ruumi keskel asuv puidust tala, misjärel tuli talale luua käsifreesiga nelja nurka profiilid ning kõik puitkonstruktsioonid vahatada. Pood koosnes kahest ruumist – väiksemas ruumis oli mitme põrandakatte all peidus puitpõrand, mis sai masinaga lihvitud just selliseks, et natukene vana värvi siin-seal paistma jäi. Seejärel värvisime seinad, laed, uksed ja metallist tugitalad. Interjööri valmides kolisime kohe sisse mööbli, kinnitasime uksele sildi kontaktidega ning kleepisime-värvisime akendele ning fassaadile kirjad: Casa Antika; Restaurierung, Möbel, Schreinerhandwerk. Valmis ta oligi ning jäi ootama kuu lõpus, minu viimasel reedel, toimuvat avamispidu.

Helmershausenis töökojas oli minu üleandeks lihvida kolm suurt kappi. Kapid olid tulnud Frankfurdist värvieemaldusest, mida oli neile tehtud naatriumsoola kambris, ning nüüd tuli kõik uuesti siledaks lihvida. Lihvima pidi just parasjagu, et vana mööbli omapära kaduma ei läheks. Ühe kapi viimistlesin antiikvahaga, teise loodusliku mesilasvahaga. Ühel kapil puudus jalg, teisel pidin saagima ära putukatest liiga kahjustatud kolmandiku tagaseina paneelist. Need detailid said masinate abil uued tehtud ning seinapaneeli tükk käsihöövliga õigesse vormi töödeldud. Ühele kapile sai muretsetud uued lukuplaadid ning vahetatud ukseklaasid. Lisaks kappide restaureerimisele proovisin šellaki esimese kihi pealekandmist ja poleerimist, ning kuigi mul ei õnnestunud rohkem šellakiga töötada, läbisin korraliku teoreetilise kooli, kuidas ja miks seda teha.

Praktikaga ning üleüldise olukorraga nii töö- kui vabal ajal jäid rahule mõlemad osapooled, loodud sai nii erialaseid kontakte kui sõbrasuhteid ning vahetatud küllakutseid. Omalt poolt olen tänulik koolile, vastuvõtvale organisatsioonile kui ka perekond Wernerile ning soovitan ka teistel selliseid pakkumisi nii vastu võtta kui ka neid ise otsida. Kõik huvilised leiavad altpoolt Antico Classico kontaktid ning veebipoe aadressi.

Antico Classico
Guido Werner
Am Sportplatz 8
D-98617 Helmershausen
03 69 43 /67 59 4
01 60/ 91 86 00 76
antico-classico@web.de
www.antico-classico.de

Kadi Ermanis (PKR 12)

Viibisin praktikal Saksamaal Suhli nimelises linnas neli nädalat. Minu töökohaks oli Schorstein-und Kaminbau. Selle omanik on Andreas Walther. Firma tegeleb korstnate ehituse, kaminate-ja pliitide paigaldamisega ja muude selliste töödega. Schorstein-und Kaminbau on  väike perefirma. Seal töötab peale omaniku veel kaks kontoritöötajat  Lisa ja Karola ja kaks töömeest Hans ja Manuel ning nüüd kaks nädalat enne minu ära tulekut asus sinna tööle ka peretütar Denise. Need inimesed on super sõbralikud. Peremees ise rahulik ja tasakaalukas. Kui kellelgi tekkis mõni mure või probleem siis see lahendati kohe. Kui keegi ei saanud keeleprobleemi tõttu suhtlemisel aru siis pöörduti kohe kellegi teise poole ja kuidagi ikka saime hakkama.

Esimesed päevad olid ikka natuke rasked kuna mina ei saanud kohe aru kes mis keeles siis ikkagi rääkida oskab ja kui palju ning kellega konkreetselt tööle hakkan.
Teisel päeval käisime ühel objektil Berliinis koos peremehe ja tema tütrega. Siis sain suhelda inglise keeles ja oli natuke kergem. Autoga sõites tutvustasid nad mulle erinevaid kohti nii Berliini linnas kui ka neid mis jäid teeäärde. Peale kolmandat päeva hakkasin tööd tegema koos kahe töölisega – Hansu ja Manueliga. Nemad ei osanud peale saksa keele mitte midagi ja mina ei osanud jälle saksa keelt. Ega siis muud üle ei jäänudki kui kõik oma miimika, käed ja jalad appi võtta. Jälgisin mis moodi nemad tööd teevad ja siis tegin järgi. Kui ma midagi küsisin või tahtsin teada siis pidin ikkagi näitama kätega või viisin nad konkreetselt selle asja juurde mis muret tekitas. Siis nad said aru ja sain mina ka aru, mis siis, et vastasid mulle saksa keeles. Arvan, et raskused oleksid tekkinud siis kui mul poleks õrna aimu sellest erialast. Kuna mul olid ikka mingid kogemused ja teadmised siis oli neist lihtsam aru saada.
Töö käigus õppisin palju sõnu mis muidugi vahel kippusid ühest kõrvast sisse ja teisest välja  minema aga oli hea kui üheks päevaks meeldegi jäid.

Igal õhtul küsisin mis kell hommikul pean tulema. Tööpäevad hakkasid vahel kell 6 hommikul, aga enamasti  ikka kell 7 hommikul. Tööle ja koju sain bussiga. Mõnedel päevadel toodi ja viidi ka autoga. Päevade pikkus sõltus, mis objektil viibisime või kui kaugel see asus. Enamuste päevade pikkus oli keskmiselt 10 tundi (mitte akadeemilised). Sinna sisse kuulusid ka pausid aga oli ka neid päevi kui pause polnud üldse või söödi ja joodi samal ajal autoga sõites. Hommikuti laadisime asjad auto peale ja õhtul asjad jälle maha. Prügi ja jäätmete sorteerimine oli seal väga tähtis. Kiled, plastik, papp, metall jne, käisid kõik erinevates kohtades. Töökoha ning tööriistade korrashoid oli seal väga tähtis. Mulle see täitsa meeldis kuna alati teadsin  kus miski asi asub ja, et see ikka töötab. Hommikul mehed võtsid paberid ja aadressid kontorist kaasa ja siis hakkas sõit erinevatel objektidel. Ringi sõita ja erinevaid maju ning kohti sain tõeti palju näha. Ikka mäest üles ja mäest alla. Sõitsime kahe erineva kaubikuga. Kui tuli materjali tassida või mõni kamin paigaldada, siis suurema kaubikuga ja kui olid kergemad tööd ja tuli liigelda kiirteede peal, siis väiksema kaubikuga.

Mina tegin kõike, mis mul teha lasti ja kästi. Kahel korral käisime kolme päeva pikkustel tööobjektidel  Berliinis. Seal ma olin abitööline, kuna objektid olid nii tähtsad ja mul praktiseerides oleks lihtsalt kauem aega võtnud kui neil. Aitasin neil segusid valmistada, samas jälgisin kõike, kuidas ja mida nad tegid. Pisemaid töid sain teha, aga enamuse nad tegid ise. Andsin asju kätte kui nemad redelite otsas ja lae all tööd tegid jne. Suhtlemine käis ikka samamoodi. Käega näidati segukott kätte ja siis jälgiti mida edasi teen. Algul näitasid ette ja siis järgmised korrad pidin ise segusid valmistama. Rääkisid saksa keeles ja mina kõrvalt ikkagi talletasin sõnu. Kogu selle aja vältel sai ikka kõvasti naerda ka. No kui ikka kõik räägivad erinevates keeltes siis lõpuks ei saa enam keegi midagi aru ja muud üle ei jää kui lihtsalt laginal naerda. Kui ma pidin midagi tooma mis nende nägemisulatusse ei jäänud ning mina täpselt aru ei saanud mida nad ikkagi tahtsid siis võtsin nad käevangu ja läksime koos asjade järgi. Just seda omavahelist suhtlemist on siin väga raske kirja panna. Keegi millestki aru ei saa kuid kõik asjad said aetud ja samas kõik said ikkagi aru.

Kolmandal nädalal käis kohalik ajaleht minust lugu kirjutamas. Esimene Eestlane Suhlis ja naisterahvas sellisel ametil. Leht ilmus paari päeva pärast ja seda oli kohe tunda. Bussiga sõites inimesed piilusid silmanurgast ja kontorisse tuldi minuga rääkima. Kontori kõrval olev naaber käis majutust pakkumas kui kunagi külla soovin minna ja küsis ka Eesti kohta.
Vaba aega oli ainult nädalavahetusel. Tavalistel päevadel jõudsin hilja koju tahmase või tolmusena, siis pesema, poodi, midagi süüa ja siis magama. Äratus oli igal päeval kell 5 hommikul kuna minu akna taga hakkas siis jube autode müra. Nimelt asus seal ristmik kust pääses erinevatele kiirteedele ja usinad sakslased lähevad lihtsalt nii vara juba kodunt liikvele.

Esimesel nädalavahetusel saime kõik neli praktikanti Suhlis kokku. Oh seda emotsiooni ja seletamist! Käisime Erfurtis, Zella-Mehlise mereakvaariumis ja kõndisime niisama ringi. Kuna laupäeva ja pühapäeval on enamus kohvikud ja söögikohad kinni siis oli selle toidu otsimisega ikka päris tükk tegemist. Meile täiesti harjumatu olukord millega mina isiklikult ei harjunudki ära. Mis mõttes ei saa igal kellajal poest süüa osta või kuhugi sööma minna? Teised nädalavahetused käisime Urmasega kahekesi ringi. Suhli relva-ja vanade sõidukite muuseumis ning lihtsalt mägedes jalutamas. Seal kandis kus mina ööbisin jäi paari kilomeetri kaugusele saksamaa kõige pikem autotunnel,7878 m pikk. Sealt sõitsime palju kordi tööle. Ühelpool tunnelit on ilus ilm ja kui teisele poole jõuad on paks udusein vastas. Mägi, mis selle kohale jäi on umbes 1000 m kõrgune ning org selle all samuti 1000m all pool silda.
Kui Berliinis õhtuti ringi jalutasime siis õpetasin neile värve. See hakkas valgusfoori tuledest pihta. Ikka roheline ja punane ning sealt edasi teised värvid. Kõige raskem oli neil öelda sõna valge. Just see g täht oli neile väga keeruline. Tegelikult palju sõnu on sarnaseid, ka tööalaselt.

Berliini tornis käisime ka. Juhtus küll udune päev olema, aga see oli ka meie viimane õhtu Berliinis ja seega ikka käisime ära. Hea oli vaadata jalgratturite liiklust. Tohutult palju inimesi liikleb jalgratastel, nii suured kui ka väiksed. Tunnen sellest siin Eestis puudust. Nii need nädalad möödusid. Mida lõpu poole seda kurvemaks me kõik jäime. Tore oli koos olla ning kogemus oli see meile kõigile. Raske oli minna kuid raske oli ka tulla.

Eva Ikart (MR 12)

Mina käisin praktikal Saksamaal Thüringeni maakonnas Schleusingeni linnas sellises firmas nagu Waffenkammer-Schlossmühle. Sain tegeleda minu jaoks veel seni tundmatu restaureerimis liigiga. Nimelt olid seal vist populaarsed asjad puust osaliselt masintöödeldud ja osaliselt käsitsitöödeldud trofeed –  karud, kitsed, hobused, põdrad, metssead jne. Neid sai kõvasti akrüülvärviga võõbatud ja siis lakki ja vaha peale kantud. Seal maal on see vist jõuluajal laada kaup. Samuti viidi neid ka naaberriiki Austriasse.

Firma põhi tõmbenumbriks olid siiski vanad relvad. Nende kallal suurt parandus- ja restaureerimistöid siiski ei tehtud. Pigem väiksemaid parandusi. Hulganisti sai neid muidugi poleeritud. Samuti tehti seal ka uusi relvi. mis nägid välja nagu vanad. Populaarseks kaubaks olid ammud. Kahjuks mööblit seal enam ei restaureeritud, sest see ei läinud kaubaks. Ma usun, et võiks öelda, et ma õppisin seal tegema relva karpide sisusid. Paar tükki veel teha ja oleks juba päris käpas.

Mis mulle väga meeldis, oli see koht, kus ma ööbisin. Tekkis kohe selline kodu tunne. Tuled külmast ja märjast ilmast ja seal oli alati soe ja meeldiv. Vanaproua tõi mulle kooki ja küsis ikka kas mul on kõik olemas. Mis mulle ilmselgelt ei meeldinud, oli see minu jaoks täiesti tundmatu restaureerimise ala, mis võttis ära liiga suure osa kogu minu praktikast. Ja fakt, et minu praktikajuhendaja nimetas seda „just nagu“ restaureerimiseks. Ma keeldun uskumast, et riigiti on mõiste nii mööbli kui ka relvade restaureerimine nii erinev.

Ma soovitan suhtuda käesolevasse praktika memosse teatava huumoriga. Õnneks peale praktika läbimist jäi vähemalt see mulle alles.

Urmas Loost (PKR 12)

1Viibisin praktikal Saksamaal Schmalkaldeni linnas 04.11.2013- 29.11.13. Praktika ettevõtteks oli Frank Möller Dachdecker. Järgnevalt käsitlen mõningaid mulle olulisi aspekte praktikaks ettevalmistusel ja praktika ajal.
Praktikale eelnes juhendamine ja lühike saksa keele kursus. Juhendamisel sain piisava ülevaate praktika ülesehitusest, eesmärkidest, vajalikest dokumentidest ja nende täitmisest. Kahjuks langes ära esialgu praktika kohaks määratud ettevõte. Uue ettevõtte leidmine võttis aega ja põhjustas määramatust nii konkreetsete tööülesannete kui ka praktika läbiviimise aja suhtes. Ka majutuskoha ja tingimuste suhtes saabus selgus hilinemisega. Ärasõidu momendiks olid siiski kõik probleemid lahendatud. Saksa keele kursus oli minule väga kasulik. Eelnevalt olin õppinud vaid inglise keelt. Saksa keele teadmised piirdusid mõningatel eelnevatel Saksamaal viibimistel meelde jäänud sõnade ja väljenditega. Kursustel omandatud algteadmised grammatikast ning uued sõnad ja väljendid võimaldasid koos eelnevate teadmistega algtasemel suhtlust olmetasandil. Praktika ajal oli sellest suur kasu.

2Praktika toimus peamiselt katuste ehituse ja remondiga tegelevas ettevõttes. Tegemist on väikeettevõttega, mis on tegutsenud juba 23 aastat. Püsivalt on ametis 6 töötajat, kuid vajadusel kasutatakse ka ajutist tööjõudu. Reeglina on ühel objektil korraga ametis 2-4 töötajat. Töötajate kvalifikatsioon ja oskused on küllaltki erinevad. Sellest sõltuvalt jagatakse ka tööülesandeid. Töö protsess on kiire ja intensiivne, samas ei ole töökorraldus ja tegevused alati piisavalt läbi mõeldud. Kui meil on kombeks lähtuda põhimõttest “üheksa korda mõõda ja üks kord lõika“, siis antud ettevõttes toimetati pigem põhimõttel “üheksa korda lõika ja siis vaata, mis välja tuli“. Seetõttu tuli mitmeid kordi tehtud töö ümber teha. Töötasin ettevõtte juhi Frank Mölleri poja Toni otsese juhendamise all. Toni oli ainus, kes suutis inglise keeles suhelda. Ta selgitas tööülesandeid, püüdis vastata minu täpsustavatele küsimustele ja selgitas ka mõningaid teoreetilisi küsimusi. Teiste töökaaslastega suhtlemine oli veidi keerulisem, kuid saime hakkama. Peamiselt töötasime firma saekaatris, kus valmistasime lae- ja katusetalasid. Ühel spordihallil vahetasime profiilplekist katuse, ehitatavale eramule paigaldasime laetalad. Lisaks käisime mõningaid katuseid parandamas, paigaldasime tellinguid viimistlustööde tegemiseks jms. Lootsin praktika ajal näha uusi töömeetodeid, vahendeid, ja materjale. Kahjuks selles osas oli kasu vähe. Positiivse poole pealt võib välja tuua omandatud kogemuse alumiiniumist kokkupandavate tellingute püstitamisel. Harivaks oli katuse detailide valmistusjoonistega tutvumine. Esmakordselt nägin puidu kaitsevahendi kandmist saematerjalile käsipritsiga. Kasutatud kemikaal pidi kaitsma puitu bioloogiliste tegurite eest. 10

Negatiivse poole pealt jäi meelde töö puudulik korraldus, tööde ebakvaliteetne tulemus, märja (toore) puidu kasutamine kinnistes konstruktsioonides, tööohutustingimuste mittejärgimine. Probleemide põhjuseks ei olnud tavaliselt mitte töötajate hooletus või oskamatus, vaid pigem korralduslikud asjaolud. Lisaks tekkisid arusaamatused ettevõtte juhiga, kes nägi minus eeskätt tasuta tööjõudu oma firma tööülesannete täitmiseks. Töökohal tekkinud raskustest aitasid üle saada nädalavahetustel kokkusaamised teiste samas piirkonnas asunud praktikantidega. Külastasime Suhli ja ümbruskonna vaatamisväärsusi, tegime ka väljasõidu silmapaistvalt ilusa arhitektuuriga Erfurti. Head suhted tekkisid majutuskoha pererahvaga. Samuti olid väga meeldivad lõunad Frank Mölleri kodus, kus lisaks maitsvale toidule püüdsime vähese keeleoskuse kiuste pereliikmetega vestelda üldisematel teemadel elust Eestis ja Saksamaal.
Kokkuvõttes jäid mulle praktika ajast vastuolulised muljed. Otseselt õpitava erialaga seotust oli kasulikku vähe. Samas täienesid minu teadmised saksa arhitektuurist ja elukorraldusest. Kindlasti paranes saksa keele oskus ja sain head suhtlemispraktikat.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s