Saksamaa IT 2015

viller_maineViller Maine A-13 – Reis algas kell 6.05,  kus suundusime lennukile, mis viis meid Frankfurti. Frankfurdis olime kell 7.40 (kella keerasime 1 tund tagasi). Frankfurti lennujaam on Euroopa suurimaid lennujaamu ja seda andis ka tunda, isegi Haapsalu linn on väiksem. Lennujaamas pidime ootama 3 tundi ja siis suundusime edasi Dresdeni lennule.

Dresdeni lennujaamas tulid meile vastu 2 naisterahvast koolist, kuhu me praktikale suundusime. Nad sõidutasid meid külalistemajja ja jagasid informatsiooni külalismajas toimuvast ja koolist. Seadsime end sisse ja suundusime linna peale toidukaupu ostma. Peale poeskäiku suundusime tagasi külalistemajja ja jäime magama.

Hommikul suundusime BSZ für Elektrotechnik kooli, kus meid võtsid vastu kooli direktor ja õpetajad. Andsime edasi dokumendid allkirjastamisele ja suundusime tundidesse. Osalesime elektroonikaga seonduvates tundides, samuti ka inglise keele tunnis kus tutvustasime hiljem meie kooli ja Eestit üldiselt.

Peamised ained olidki elektroonikaga seonduvad, näiteks protsessorite tegemine, erinevate keskkondade läbi elektroskeemide koostamised, graafiline programmeerimine, jne.

Kool oli väga suur, õpilastearv ulatus üle 700, ainult süsteem oli neil teisiti. Gruppideviisi toimusid tunnid nädal aega koolis ja 2 nädalat ettevõttes praktikal. Klassid olid suured, kõrgete lagedega ja väga avarad. Arvutiklassides olid veidi maha jäänud arvutid, kasutasid Windows XP operatsioonisüsteemi. Programmid millega kokkupuutusime olid MultiSim, LEGO ja Labview. Need programid on head ja mugavad koostamiseks erinevaid elektroskeeme ja skripte. Tunnid kestsid nagu meilgi seal 1,5h, aga vahetunnid olid pikemad. Kool algas iga päev kell 7.30.

Samuti leidus meil ka aega linnaga tutvumiseks. Asusime üsnagi lähedal linnakeskusele, mille nimetus on Wienerplatz. Seal on olemas kõik erinevad ostukeskused, söögikohad, jne. Kõndides edasi mööda Wienerplatzi tänavat jõudsime jõeni, mis oli ka nn. piiriks vanalinnale ja uuele linnale. Jõe ääres asusid erinevad vanad hooned ja mälestussambad, mis mälestavad suurt tulekahjut, mis olnud Dresdenis. Sealt avanes ilus vaade linnale ja jõele.

Peale kooliskäiku käisime alati läbi ühes kebabi söögikohast, kus olid väga sõbralikud ja humoorikad teenindajad. Olime seda nii tihti külastanud, et olime saanud nn. kliendikaardid ja isegi teenindajad teadsid mida me soovisime tellida. Söök oli seal imeline ja vägagi odav.

Kokkuvõtteks võib öelda, et Saksamaa pakkus nii mõndagi, mida siin Eestis ei ole. Samuti saime head erialalist kogemust koolist ja muid oskuseid elust. Eestisse tagasi tulime 3. aprillil ja Eestis olime 4. aprillil kell 00:15.

rasmus_saksaRasmus Maipuu A-13 – Minu saksamaa reis nii ületas ootusi ning samal ajal ei suutnud neid kõiki tegelikult täita. Alustan praktikakohast endast ning sealsetest ülesannetest. Dresden BSZ Für Elektrotechnik oli meie kooliks paar nädalat, päris töö praktikaks seda just nimetada ei saanud. Antud ülesanded ja tehtud tööd ei sarnane meie kursuse õppekavaga, aga olid väga tihedalt seotud elektrotehnikaga.

Kooli jooksul olin seda kõike mingil määral õppinud, kuid sealne tegevus oli hoopis uuel tasemel. Tänu sellele, et sealne õppekava erines nii drastiliselt saime me rohkem uusi teadmisi ja kogemusi, kui niisama oleks võib olla saanud. Õppisin arvutama kahendsüsteemis (binaararvud), kasutama loogikaväravaid, et luua keerulisi süsteeme ja LOGO kasutamist. Osades ainetes tuli küll keelebarjäär vahele, kuid siis tulid kohalikud õpilased meile appi, seda juhtus igakord tööstusprotsesside uurimise tunnis. Niivõrd palju, kui saime kohalike õpilastega suheldud, on nad üks fantastiline rahvas. Jätsid alati enda kiire asja pooleli, et aidata hädasolijat, olgu see kasvõi võõras teisest riigist.

Veel õpilastega seoses on koolikord. Siin tekkis mu esimene n.ö. kultuurishokk – koolikord võrreldes Eestiga on VÄGA vaba, piiranguid on vähem ning õpetaja sekkub tunnikorda vähem. Sellegi poolest on tunnikord rahulikum kui Eestis! Mõni võis küll teha tunni ajal omale võileiba laua peal, kuid tund oli ikkagi vaikne ja rahulik.

Dresden oli ise fantastiline – suur nagu Tallinn ja vaikne kui Haapsalu. Linna hooned on klassikalised ning vanemad kivihooned, nagu kirikud, olid tahmased. See oli teise maailmasõja järelmõju. Jalgratta teid oli kõikjal ning ülekäigurajad olid haruldased. Asi mis tõesti häiris, oli kaardimakse terminalide leidmine – vähestel ja vaid suurtematel poodidel olid need olemas. Starbucks sai ka lõpuks ära proovitud – maitses nagu suhkur. Mis veel Eestiga kultuuri poolest erineb – rahvas ei pelga võõraid, poes või restoranides suhtlevad nad tunduvalt rohkem.

Külalistemaja oli muljetavaldavalt vapustav – 16 korrust kõrge ja äärmiselt hästi hoitud. Kõik elamiseks vajalikud asjad on olemas, peale nende veel külalistemajapoolt pakutud rätikud ja söögiriistad. Süüa saime teha ühikas, või käisime välja odavates söögikohtades. Kohalik kebabirestoran oli üks neist – kõigest nelja euro eest said ülimaitsvast kebabist kõhu täis rohkem kui korra.

Reis sinna ja tagasi oli lihtne ja ette planeeritud. Ootamisaeg ümberistumisel oli mitmeid tunde, kuid siiski leidus tegevust terminalis.

 

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s