SAS ja tislerid Oulu Koolituskeskus

ireneIrene Luts SAS-14 – Kui ausalt algusest peale kõik ära rääkida, oli asi nii:

Kui novembris pakuti võimalust minna praktikale Soome, siis ei mõelnudki ma kandideerida ühele kahest väljapakutud kohast. Aga siiski juhtus nii, et aprillis olin mina just üks neist kes sõitis (lendas) Oulu poole, et ammutada tarkusi-kogemusi projektis „HKHK õpilaste uued oskused Euroopast“ raames. Varakevadel tuli see praktikakoht mulle ootamatult ja läbi fortuuna (loosi teel), kuna vabanenud praktikakohale oli mitu tahtjat.

Nüüd algas kohe ja kiiresti soome keele tudeerimine nii kooli poolt pakutaval keelekursusel, kui ka iseseisvalt kodus harjutusi pusides ja sõnu-väljendeid õppides.

Enne Soome sõitu saime teada, et sadulsepa tööd meil praktikakohas teha ei õnnestu, vaid teeme kõike koos tisleritega. See teade oli algul üsna hirmutav, kuna puidutööd on sadulsepaõppes vähe. Hiljem sain aru, et see on isegi hea, sest puidutöö oskus meie erialal kindlast mööda külgi maha ei jookse.

Praktikaaeg oli 13.04-09.05.

Oulusse jõudes võttis meid lennujaamas vastu meie praktikajuhendaja Pekka Blomster. Kuna Pekka juhendatav tislerikursus oli õppetööga lõpele jõudnud ja lõputöödki valminud, oli Pekka põhiliselt ainult meie päralt.

Esmalt tutvusime kooli puiduosakonnaga ning ülejäänud õppe- ja tööruume ning erinevaid Pikisaarel asuvaid õppesuundi tutvustas meile Oulu Koolituskeskuse Õppekoordinaator Maria-Teresa Erajoki.

Esimeseks tööks ovaalsed kandikud lepapuust. Minu jaoks üsna hirmuäratavad puutöömasinad said Pekka julgustamisel ja rakiste kasutamisel peagi sõbraks ja hõlbustasid meie tööd tunduvalt. Esimesel paaril nädalal oli meie suhtluskeeleks inglise keel. See tegi olukorra veidi keerulisemaks. Palju on ju neid spetsiifilisi sõnu, väljendeid, mille arusaamiseks vajasime tisleripoiste (kellel inglise keel paremini suus) selgitusi. Igatahes inglise-soome-käte-jalgade keeles me need kandikud valmis saime ja tulemus ei ole laita.

Teieks tööks, oh üllatus, oli kandikute valmistamine. Tegelikult oli  mudel ja kogu tehnoloogia hoopis teine, ja ka hulga keerulisem. Kandiku disainis Pekka ise ning kogu tootearenduse etapid saime ise läbi töötada. Nurgad, kraadid, kalded, rakised, rakised…nii mõnigi kord tundsin, et „aju jookseb kokku“. Kogu selle ragistamise tulemuseks olime viie sarnase, kuid igaüks veidi isemoodi, kandikute ning nii mõnegi kurru ajukäärudes, võrra rikkamad.

Viimaste päevade tööd saime ise valida. Sadulseppade valikuks oli loomulikult midagi, mida tulevasel tööl kasutada saame – tugitooli karkass. Raamatust leitud disaintooli valmistamiseks tegime visandi, märkisime möödud ning Pekka formuleeris selle arvutis CAD programmiga lihtsamateks tööjoonisteks. Nüüd uuesti lattu puidu järgi; uuesti saagima, hööveldama, saagima, hööveldama… nii valmis mudeli valmistamiseks vajaminev materjal. Töö valmis propotsioonis 1:5, nii oli meil võimalik valminud tugitoolid lennukisse kaasa võtta.

Lisaks peenele puidutööle saime teadmisi-kogemusi palgi saagimisest lauamaterjaliks nii, et kasutatud saaks iga sentimeeter väärtuslikust puust ja jäägihunnik oleks pea olematu.

Kui on töö olgu ka lõbu. Lõbusama poole pealt olid meie väljasõidud nii omapäi, kui ka õpetaja Risto abiga. Kõige meeldejäävamaks oli reis Rovaniemisse, ehk siis polaarjoone taha.

Imbi SAS14Imbi Aaslav-Kaasik SAS-14 – Kui ma novembris 2014 otsustasin kandideerida sadulsepaõppe praktikakohale Oulu Koolituskeskuses (OSAO), lootsin väga, et pääsen Soomes ligi Põhjamaade koolkonna traditsioonilise pehme mööbli õpetuse saladustele. Paari kuu pärast selgus küll, et sadulsepaõpe on OSAOs selleks aastaks valikainena läbitud ehk meie kahe, eestlasest praktikandi pärast õpetajat uuesti ei koormata.

Mis oli omaette õnn õnnetuses. Eelmise aasta sadulseppade juhendaja Risto Rantala sisustas meiegi vaba aega ringsõitude ja ekskursioonidega puidu töötlemisega seotud ettevõtetesse ning kompenseeris meie sadulsepaõppest ilmajäämise kastitäie erialase kirjandusega.

Oma juhendajaks saime laialdaste kogemustega Pekka Blomsteri, kes on aastaid töötanud õpetajana hinnatud Heinola-instituudis, peentislerite koolituskeskuses. Ning nüüd on ta kaarega taas kodukanti, Oulu õpetajaks tulnud.

Pekka range juhendamise all jooksid meil mõned korrad ikka juhtmed kokku. (Sadulseppadelt-restauraatoritelt suurt puidu masintöötlemise kogemust ei loodagi?) Küll ei mõistnud me esialgu, miks kandiku tegemiseks nii mitmeid eri-ilmelisi rakiseid tarvis on ning millal me proovidetailidelt päris asja tegemiseni jõuame.. Ja kohati lõi ette keelebarjäär, kuivõrd kaks meiega praktikal puntis olnud tisleripoissi soomet ei tönganud ning nii käiski pool eriala-keelset selgitust inglise, pool soome keeles. Ja see oli väsitav.

Aga lõppkokkuvõttes, kui esimesed kaunilt ovaalsed, punakast lepapuidust kandikud õli-vaha kihi alla läksid, oli rõõm suur. Tegelik kandiku valmimise tööprotsess kestis silmapilgu! Ning teise kandiku – kandiku jälle seepärast, et mahub hästi reisikohvrisse – rakiste, erinevate kaldenurkadega proovidetailide, tootearenduse ja veel rakiste valmimise kadalipu läbisime peaaegu kannatlikult, sest teadsime, et kui eeltööd on tehtud korralikult, siis läheb tootmine (5 restpõhjaga ristkülikut, design by Pekka) nagu niuhti! Nii läkski. Koju tulime kolme põhjamaiselt minimalistliku puidutoote võrra rikkamana.

Lisaks on meil pagasis mitmekülgsed kogemused puidu kui materjali kasutusvõimalustest – meie juhendaja rõhutas korduvalt, et kogu mahavõetud puu tuleb maksimaalselt ära kasutada (ja mitte ahjus): alustasime oma praktikat koolimaja puidutööplatsil hiiglaslike männipalkide laudadeks saagimisega, millest järgi jäid vaid krobelised kooreribad. Oulu Koolituskeskuse puidutöökojas hakkas silma erinevate puiduliikide kasutamise inspireeriv paljusus koolitöödes.

Lõputöö saime valida ise (aega oli paar päeva): meie, sadulsepad saime lõpuks tugitoolile käed külge panna! Puutöö-raamatust leitud foto järgi tegime visandi, märkisime eeldatavad mõõdud ning Pekka lisas omapoolsed korrektuurid ja tegi cad-joonised. Kerge konstruktsiooniga tugitool valmis kahes eksemplaris – esimeselt nägime kergesti proportsioonide ning puitühenduste sobivust – makett mõõtkavas 1:5. Täissuuruses tugitool ning selle polstriosa valmistamine jäi kodutööks.

olavi_soorskOlavi Soorsk T-13 – Perioodil 13.04.2015-09.05.2015. läksime meie Haapsalu Kutsehariduskeskuse õpilased : Raivo, Olavi, Irene ja Imbi Oulusse välispraktilist kogemust otsima.

Esmalt Oulu lennujaama minnes tuli meile vastu Pekka, kellel oli 1 aastane õpetajaleping Oulu ametikooliga. Pekka oli oma erialasse väga pühendunud ja ta omas kuldseid käsi ja asjalikku tisleripead.Ta oli väljendusviisilt üpris tõsine. Igatahes ta viskas meid oma autobussiga kämpingusse kus meile elamine oli kinni pandud. Kämpingmajal oli suur tuba, esik, vannituba, ülemine ja alumine magamistuba, suures telekaga toas oli ka köögiosa, majal oli kah väike terrass. Koolipäevad kestsid üldjoones 8-st hommikul – 3-ni päeval. Vahepeal oli kaks kohvipausi ja lõuna.

Esimesed päevad me pigem jutustasime ja meile tutvustati kooli, iga reede välja arvatud 1.mai, kui olid pühad käisime väljasõitudel. Töökojas tegime selle aja jooksul iga üks 3 kandikut ja mina ja Raivo tegime mõlemad intarsiapildiga karbi, Sadulsepp naised tegid sellel ajal mööbli pisimudelit.

Vahepeal käisime väljas palke prussideks saagimas ja ladustasime need kuivatisse. Palju oli vaba aega ja Õpetaja Ristoga käisime ka väljasõitudel, ühes  tisleriettevõttes, Soome arktilise piiri ääres ja ühes tisleriettevõttes mis masstoodangul valmistas vineerist ilutooteid. Vabal ajal tutvusime Oulu linnaga, selle ümbrusega, Raivoga taagusime jalgpalli ja käisime jõusaalis ning olime igati sportlikud. Risto sai meile ka jalgrattad kuna vahemaad olid pikad. Kogu seal veedetud aeg oli kogemusterikas, tutvusime soome kultuuri väärtustega.

Õpetaja Risto oli väga seltsiv ja rõõmsameelne, erinevus koolide vahel, mis selgelt silma paistis oli see, et nemad tegid enne lõputööde tegemist ka neist mudelid, nende lõputöödel ei ole selliseid ettekirjutusi nagu meil Eestis, nad tegelesid väga palju treimisega, meie tegeleme HKHk koolis treimisega suhteliselt harva.

mariliis_blogMariliis Toon SAS-13

Mina viibisin Soomes Oulu Koolituskeskuses selle aasta aprillikuus, kus sain sadulsepaõpingutele lisa õppida. Enne minekut proovisin süüvida Soome keele õppimisse, mis ilmselgelt luhtus ning tuli meelde alles siis, kui oli vaja minna soome keele tundi ning veelgi hiljem alles siis, kui juba lennukis istusin. Õnneks olen eelnevalt Soomes viibinud ning selle keelega mind juba ei hirmuta.
Kohale läksin lennates ning esimesed päevad kulusid põhiliselt sisseelamiseks – juhendaja Risto viis ja väntsutas meid igal pool ringi – kus on majutus, kus saab kõige odavamalt süüa osta, kus asuvad muuseumid jne. Üsna väsitav algus. Edasi kulges kõik aeglaselt, kuid järjekindlalt – nagu neil seal tavaks on – asusin valmistama laste tugitooli. Erinevalt HKHKst sain oma käed külge panna juba toote valmistamise algetappidel (nimelt meie koolis saavad sadulsepad juba tislerite poolt valmistatud karkassi, mille peale hakatakse vedrusid ja pehmendust looma) – peale ohutusnõuetega tutvumist (kõik oli muidugi soome keeles – aga selleks ajaks ma tundisn end juba nagu põlissoomlane ja keelega ei olnud probleeme 🙂 ) sain juhendaja kõrvalt katsuda erinevaid puidutöötlemise masinaid. Juhendaja Risto pidi mind igal sammul värisevil käsil küll aitama, sest masinad oli kurjad, kuid mõne päevaga juba oligi harilik kask saanud lastetoolisarnaseks tooteks.
Siis algas vedrude sidumine ja muu traditsioonilisse polsterdamisse puutuv käsitöö ning tuleb välja, et igal meistril on oma käekiri ja vaielda pole mõtet 🙂
Nii see aeg veeres. Vahepeal sõidutati erinevatesse firmadesse ja ettevõtetesse, mis tegelesid töötutest noortest taburettide valmistamiseni välja. Kuna Oulust on Rovaniemisse kiviga visata nägin loomulikult ka Jõuluvana ning temaga koos laulsime puhtas eesti keeles Põdral maja metsa sees.
Õhtuti oli koduigatsus, mida sai peletada jalgrattasõiduga ning filmide vaatamisega. Kohalikega väga palju kokkupuudet ei olnud, kuna ööbimispaik jäi Oulu linnast päris kaugele ning õhtud Oulu jõe kallastel jäid kogemata.
Üldiselt üks tore ettevõtmine eriti meile sadulseppadele, kellel otsene kokkupuude puidust toote valmistamisega puudub – saime päris algusest lõpuni oma kätega laste tugitooli valmistada.

helle2HELLE MÄNDLA SAS-13

Olen Helle Mändla Haapsalu Kutsehariduskeskuse õpilane, mööblirestauraatori (sadulsepa) erialal ja sooritasin praktika Soome riigis, Oulu linnas, Pikisaarel, Oulun seudun ammattiopistos e. Oulu Ametikoolis, mis on väga sarnane meie Haapsalu Kutsehariduskeskusele. Praktika toimus kevadel 1.04.2014 – 30.04.2014.

Lennujaama tuli meile vastu sadulseppade juhendaja õp. Risto Rantala, kes tutvustas meile kooli kõiki hooneid ja nendes õpitavaid erialasid. Meie õpi- ja töökohaks oli puidumaja, kus kaasõpilasteks tislerid. Enne praktikale sõitmist, pakuti lisaks sadulsepa erialale, tisleritega koos, proovida puutööd, õppida tundma ja kasutama puidutöömasinaid. Muidugi olime rõõmuga nõus, sest oma koduses koolis õpime puutööd peamiselt teoreetiliselt. Praktika jooksul tegime intarsiat, mis oli sadulseppade jaoks täiesti uus maailm, õppisime kasutama erinevaid puidutöömasinaid ja valmistasime algusest lõpuni lastetugitooli. Praktika lõpuks jõudsin valmistada kaks kandikut, millest üks on kaunistatud intarsiaga ja lastetugitooli ning õp. Risto saatis need meile Eestisse järgi.

Elukohaks oli Oulust ca 12km kaugusel, looduslikult kaunis kohas, Oulu jõe ääres, väike kohake nimega Sanginsuu. Sanginsuus on golfirada, terviserajad, kus saab suvel joosta ja talvel suusatada, jalgrattaga sõitmiseks kergliiklusteed.

Koolist vabal ajal organiseeris õpetaja Risto meile ekskursioone kõikvõimalikesse kohtadesse,  tutvustastades meile erineva erialaga inimesi. Tundus, et kuhu või keda me iganes külastasime, oli keegi ikka õppinud Pikisaarel või kogunisti Risto käe all.  Külastasime Oulus teist sarnast ametikooli, kus kooli puidutöö masinapark oli piirkonna suurim, et isegi kohalikud ettevõted tellisid sealt teenust ja ringkäigu tegi meile õpilane, kes oli Eestis 10 aastat elanud – õppinud. Külastasime kohalikku sadulsepatöökoda, kust ostsime oma väiksele tugitoolile pealiskanga. Tutvusime probleemsetele noortele mõeldud kooli nö tööpada, kus õpetatakse väga erinevaid erialasid ja noori jällegi huvituma koolist ja töötamisest. Külastasime MTÜ Kestävän Kehityksen Keskust, mis on kiiresti arenev, abistav organisatsioon pikaajalistele töötutele, suunates neid uuesti tööturule. Külastasime Oulu Linnateatrit, kus tutvusime lavataguse maailmaga. Ja muidugi Rovaniemi, oma võimsa ajalugu tutvustava muuseumi Arktikumiga ja jõuluvanaga. Terve päeva veetsime Hailuoto saarel, tutvudes kohaliku ajaloomuuseumiga ja lõunatades koduses restoranis.

Kokkuvõteks, jäi kõige eredamalt meelde Oulus kõrge vanuseni, olenemata ilmast ja vahenditest, tervisesporti tegevad kohalikud ja nii sõitsime meiegi palju jalgrattaga, tutvudes Oulu linnaga ja selle ümbrusega. Kustumatu mulje jätsid lugematud kirbuturud.

Soovitan kõigil, kel vähegi viitsimist ja tahtmist, sooritada praktika kusagil välisriigis. Minule andis see enesekindluse õppida ja tegutseda edasi valitud erialal.

carl_söderholm CARL SÖDERHOLM ja              rimo_mandlaRIMO MÄNDLA T12

Neljapäev 03.04.14 : Alustasime intarsiaga. Õpetaja Markku Mulari käe all. Õppisime uut intarsia võtet, kus kasutatakse noa asemel saagi. Uus võte on kordades kiirem ja täpsem.

Reede 04.04.14 : Panime intarsia tööd kokku, ning seejärel liimi ja pressi alla. Pressi all olid need terve nädalavahetuse.

Esmaspäev 07.04.14 : Võtsime intarsia tööd pressi alt. Seejärel alustasime kandikute raamide tegemisega. Kandikute raamide valmistamine võttis kaua aega, kuna õpetaja  et teadnud meie oskusi ja milleks me oleme suutelised. Tänu sellele ta käsitles meid rohelisetena. Saime instrukstsiooni iga töökojas leiduva masina kohta. Päeva lõpetuseks külastasime Seppo Paldaniuse äsja valmivat töökoda (Ekskursioonil). Huvitav oli.

Teisipäev 08.04.14 : Kohtusime meie teise õpetajaga (Pentti Taskila). Ainuke keel mida ta oskas oli soome keel, selletõttu oli meie töö mõistatusrikas. Saime ülesandeks projekteerida kaks karpi. Valisime välja materjali karpide jaoks.

2014_Oulu_tislerKolmapäev 09.04.14 : Olime taas Risto Rantala käe all õppimas. Jätkasime kandikute raamide valmistamisega. Tutvusime meie jaoks uue masinaga, selleks oli ülafrees. Selle abil tegime kandiku raamidele käepidemed.

Neljapäev 10.04.14 : (Pentti) Jätkasime karpide valmistamist.

Reede 11.04.14 : (Risto) Jätkasime jällegi kandikute komponentide valmistamisega. Saime freesitud tappliited, ning freesitud ka viilungi sooned. Kiiremad said esimesed kandikud kandikud kokku liimitud. Peale koolipäeva läksime külastama Jussi Sutela töökoda.

Esmaspäev 14.04.14 : (Risto) Lõpetasime kandkikud. Koolipeäva lõpul käisime OSAO teises puutöötlus osakonnas, kus koolitatakse tööstuslikke tislereid.

Teisipäev 15.04.14 : (Pentti) Lõpetasime karbid. Alustasime ovaalsate kandikute valmistamisega. Esimeseks sammuks oli sobiva materjali leidmine. Valmistasime lamellid liimkilbi jaoks. Päev lõppes väljasõiduga “Kestävän kehtyksen Keskus”

Kolmapäev 16.04.14 : (Risto) Jätkasime ovaalsete kandikutega. Liimisime liimkilbid kokku.

Neljapäev 17.04.14 : (Pentti) Taaskord tegelesime ovaalsete kandikutega. Freesisime kandikule süvise. Ümardasime kandid süvisel, ning lihvisime. Seejärel liimisime liimkilbid kokku omavahel (Ühe liimkilbi paksus on 14mm)

Reede 18.04.14 : Suur Reede.

Esmaspäev 21.04.14 : Ülestõusmispüha. Kooli ei olnud.

Teisipäev 22.04.14 : Kella kümmneni tegelesime ovaalsete kandikutega. Peale kümmet saime uue tööülesande, valmistada Ameerika pähklist karpe. Selle tarvis anti meile ca. 60*200*1000mm tükk Ameerika pähklit. Saagisime materjali lahti ja jaotasime ära.

Kolmapäev 23.04.14 : Lõpetasime ovaalsed kandikud. Freesisime nendele lõpliku kuju, ning lihvisime need.

Neljapäev 24.04.14 : jätkasime karpide valmistamist. Detailid said lõpliku kuju. Päeva lõpus külastasime probleemsete noorte töökoda, kus nad saavad leida endale sobiva ameti.

Reede : 25.04.14 : Viimistlesime ovaalsed kandikud vahaga. Lihvisime karpide detailid, ning viimistlesime ka need. Päev lõppes külastusega linnateatrisse, kus saime piiluda lavakardinate taha (Vaatasime kuidas sünnib üks teatritükk, teatritööliste jaoks)

Esmaspäev 28.04.14 : Lõpetasime kõik tööd, mis meil pooleli olid. Proovisime treimist(Poolautomaatne treipink.)

Teisipäev 29.04.14 : Lõpetasime viimased tööd, pakkisime tooted mis kaasa võtame.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s